Helipilv

Avastasin, et veedan liiga vähe aega internetis. Ja et olen liiga vähe seotud. Liitusin seetõttu veel ühe sotsiaalse võrgustikuga, millel nimeks helipilv - Soundcloud.

Nagu ikka, leian ma kõik asjad siis, kui teised neid juba ammu ammu kasutavad, aga ega ma selle pärast eriti põe. Selleks ajaks kui mina tulen on kõik ilusasti sisse seatud ja asjal on juba tuuma ka tekkinud.

Ei ole veel palju jõudnud ringi vaadata, aga praegu tundub, et kui näoraamat võttis Orkutilt suure tüki leiba ära ja praegu paistab see keskkond vähemalt minu tutvusringkonnas välja surnud olevat, siis ilmselt on sellest keskkonnast päris tubli konkurent Myspace-ile. Helipilv sisaldab minu meelest palju vähem liigset ja keskendub peamisele - muusikale. Loomulikult sobib Myspace endiselt enam artistidele ja plaadifirmadele, kes tahavad oma tegemistest teada anda (kontserdid, ülesastumised, videod jne). Aga puhtalt muusika kuulamiseks eelistan küll helipilve. Seal on mõnus ennast mõne hea artisti järgijaks panna, ei ole vaja mingit sõbrataotlust esitada. Ja lemmiklugusi on ka imelihtne märkida. Aga mis kõige parem, et lugusid interpreteeritakse helilainete graafilise kujutisena, ehk on juba enne kuulamist võimalik saada visuaalselt ettekujutus loo iseloomust.

Kuna ma olen ses keskkonnas uus, olen veel vähe uurida jõudnud ja tänane õhtu on kulunud peamiselt Umblu, Vakula ja Firecracker plaadifirma asjade kuulamiseks. Olgu siis mõni meelikõitev helinäide ka sellest, mis mu õhtut täna sisustab, sest erinevalt Myspace-i ebamugavast pleierist, mis koguaeg reklaami loobib, võimaldab helipilv ka embedimist:

Firecrackeri firma lipulaev Fudge Fingas oma palaga What Works ja ukrainlase Vakula (viimase aja parimaid hausimehi vast) remiks. Ja vastus pealkirjas olevale küsimusele - see töötabki

Fudge Fingas - What Works (Vakula Remix) by Firecracker Recordings

Üks Vakula enda pala kah - Different Tone. Ekspluateerib samu sämpleid mis Theo Parrish oma Command yourself loos. Ja maitseb ka sama hea.

Vakula - Different Tone by Firecracker Recordings

Ja viimaks härra, kellega ma pidude ajal alati tüütut juttu ajama lähen, meie eestima diibi muusika esidiskor, kes lõpuks on ka ise muusika avalikuks teinud ehk Andrevski ja Hypno Loksumine. Tegelikult ma sellele loole kommentaari jätmiseks üldse selle helipilvega liitusingi :)

Hypno Loksumine by Andrevski by umblu

Hovery Covery

No tõesti ei jõua siia blogisse midagi kirjutada. Laiskus on halva mälu kõrval mu peamine isikuomadus. Nüüd siis üle pika aja mõned read kirja, äki läheb kunagi vaja :)

Tegin reedel Tallinnas noortele tüdrukutele ja poistele laivi. Ja paistis, et kuigi see teema jättis inimesed üsna külmaks, siis kõige enam meeldis neile üks varemgi laividel esitatud Auru lugu. Üks sõber tuli isegi küsima, et mis lugu see oli. Ja selgus, et see oli ainuke kover, mida ma esitan - Sven Grünbergi Klaabu multika jaoks tehtud lugu Klaabu kosmoses (võrdluseks minu laivil esitatud versioon). Sellised on minu suhted koveritega.

Järgmisel hommikul istusin bussi ja sõitsin Tartusse paari sõbra sünnipäeva tähistama. Eelmise õhtu pidu ja üle mitme nädala taas paistev päike olid valmistanud ette pinnase selleks, et muusika maitseks mulle eriti hästi. Kuulasin ühte vana Türnpu FM-i saadet, kus Jürgen Tamme mängis parajasti siis ilmunud Mayer Hawthorne'i debüütalbumilt nimilugu Strange Arrangement. See lugu meeldis mulle enne ka väga, aga seal bussiga järvedeks muutunud põldude ja metsaaluste vahel kulgedes hakkas see pala eriliselt meeldima. Kuulasin seda mitu korda järjest ja ikka jäi väheks.

Sellest tulenevalt avasin täna Youtube-i, et seda lugu veel kuulata (minu grammofon on sõber Kaupo käes ja ei saanud plaadilt kuulata).
Youtube-is on ainult väga halva kvaliteediga variant, kuhu on ühe filmi klipid taustaks pandud, aga ilma selle viiteta oleks see postitus ka veider:

Ja nagu ikka, kui mingi vaimustusega Youtube-i kolama lähed, siis klõpsad läbi ka hunniku seotud linke. Üldiselt Youtube on alati Mayer Howthorne'i armastanud, aga avastasin, et plaadi ilmumisest möödunud poole aasta jooksul on ilmunud veel hulk põnevaid klippe. Suur osa neist on ametlikud ja korraliku kvaliteediga. Näiteks on valminud vahepeal ametlik video singlina välja antud loole Green Eyed Love. Pole küll nii vaimukas kui varasemad, aga kvaliteetne on ikka ja WC seinal taustaks laulvad suud näitavad, et mees ikka päris ilma väikse naljata ei saa. See lugu tundus mulle enne suhteliselt keskpärane, aga peale video vaatamist hakkas rohkem meeldima. Selleks neid videosi ju tehaksegi:)


Lisaks oli põnev üllatus, kui avastasin, et Mayer, kellel on koveritega hoopis soojemad suhted kui minul, on teinud lisaks arvukatele vanema aja lugude versioonidele oma variandi ka mu ühe suure lemmiku James Pants'i loost Thin Moon. Originaal mekib mulle küll paremini kui Hawthorne'i versioon, aga hea on ta sellegipoolest. See on üldse tore, et kogu see Stones Throw jõuk omavahel üpris tihedat koostööd teeb.

Ja viimaks üks klipp sellest, kuidas Mayer on plaadipoes. Seda vaadates tekkib nukrus südamesse, et ei ole ise nii ammu olnud võimalust plaadipoes plaate lapata ja kõik mu uuema aja ostud tulevad internetist. Tahaks ikka seda lappamise tunnet ka saada ja taustal kuulda, kuidas teised melomaanid mõne huvitava uuema plaadi või vnema leiu üle arutavad. Muuhulgas räägib Mayer selles videos ka liigagi tuttavat juttu, kuidas see plaadiostmine on üks sõltuvus, mis rahakotile sugugi hästi ei mõju :) Ja lisaks on võimalik klipist teada saada, miks ta DJ nimi on DJ Haircut :) Ma oleks eeldanud mingit muud storyt:)


Igasugu laivide klippe on ka, aga aitab selleks korraks küll. Hakkan vist ise nüüd mõnda koverit tegema....

Dream came true (unistus tuli tõeks)

Võibolla on Sinulgi olnud lapsepõlves (eriti kui kasvasid nõuka aja või vabariigi alguse kasinamates oludes) olnud hetki, kui unistasid suureks saamisest ja sellest, et kui oleks endal raha ja saaks poest osta mis vaja, siis sööks kõik kommid, küpsised ja eksootilised puuviljad ise ära ning ei peaks neid kellelegi teisele andma. Seda pigem mitte kadedusest vaid soovist heast asjast korra ka isu täis saada. Minul tekkis teismelise eas suur ihalus head muusikat kokku miksida. Plaate mul väga palju ei olnud, kassette see eest ohtralt, kuid mis sa neid kassette ikka miksid, lint mängib alati ühe kiirusega, kui ei ole nii nupukas nagu see mees siin ja ei oska omale dj-kassetikat teha.

Kodus oli mul Raadiotehnika grammofon, millega sai nagu poppide DJ grammofonidegagi plaatide kiirust muuta ja seega kahe loo tempod kokku ajada. Kuid mul ei olnud vahendit, kuidas kaks erinevat lugu korraga mängima saada. Kord tõi tuttav mulle üheks ööks laenuks kogu DJ tehnika ja see tekitas ainult ihalust juurde - oleks ometi endal ka võimalik kodus kokkumängu harjutada. Mis seals ikka, kuigi mul mitte mingeid elektroonikaalaseid teadmisi polnud, olin siiski osav tehniliste vahendite välja mõtleja. Pappkarbis leidsid kodu kesktelevisiooni sageduste muunduri plokist võetud heeblist tehtud fader ja mõned teised nupud valjuste reguleerimiseks, kõrvaklappide sisendi otsik, mille kusagilt poest leidsin ja mõned juhtmed, mis otse CD-mängijasse või võimendusse läksid. Nii uskumatu kui see ka polnud, hakkas asi isegi mõneks ajaks tööle. Kuid kuna mu grammofon vajas eelvõimendust, mida mu kingakarbis ei leidunud, siis oli võimendus sellega tegevuses ja ei olnud võimalik enam tulemust lindistada. Peagi tekkisid ka külmjooted, kuna mu kasutatud jootekolb ja tina polnud just kvaliteetsed. Viimaks ütles üles ka sagedase nühkimise jaoks mitte loodud "fader". Hilisemad leiutised näitasid ka mu puudulikku helitehnika inseneri taipu, sest läbi said põletatud nii võimenduse eelvõimendi plokk kui ka üks teine võimendus. Nii jäingi aastateks sõltuma sellest, kui kusagil oli võimalik üritusel kellegi puldiga mõõtu võtta.

Nüüd olen suur mees ja söön kommi palju tahan, ostan takkajärgi oma lapsepõlve lemmikplaate, mida ma arvasin, et iial ei õnnestu soetada ning lõpuks saan kodus ka korraliku puldi abil lugusid miksima hakata. Kahju ainult, et ma sellest enam nii siirast rõõmu ei oska tunda nagu ma oleksin tundnud 10-12 aastat tagasi.

Täna otsustan mina

Täna oli tööl üsna tühja jooksnud, aga selle eest väga pikale veninud päev. Ja kuna ka kodus kõik asjad ebaõnnestusid, siis nimetasin selle persepäevaks. Mõtlesin siis hoopis muusikat teha, pole vaja tööle mõelda ja mis seal ikka valesti saab minna. Aga ka muusika tarvkara otsustas mind frustreerida ja kokku joosta ning siis jäi üle veel ainult õhtu YouTube seltsis veeta. Väga tore ajatapja mis paneb aju tühijooksule.

Natuke sai kuulatud Arvo Pärti, natuke Blaze-i ja Cassio Ware-i. Enne magamaminekut jõudsin otsapidi Omar S-ni (miskipärast ei ole mul ühtegi tema plaati kapis?) ning õhtu viimaseks looks jäi Theo Parrishi lugu Spacestation -selle blogijupi kangelane. Ma olen viimased aastad Theo uudisloomele üsna krimpsus ninaga vaadanud. Septembris või oktoobris kui Viru keskuses toimus plaaditurg, siis oli vist see Spacestation lugu ka seal müügil. Tegemist peaks olema Parrishi hetkel viimase oma plaadiga. Kuulasin põgusalt ja üllatust ei tulnud. Olin endiselt pettunud, et Parrish teeb mingit imelikku asja. Väga üllatav oli aga täna peale sitta päeva ja kahte rummikoksi tunda, et hetkel tundub Spacestation lugu ikka päris hea tegum. Kuulan teist korda elus ja endiselt kõlbab :) Kõlab nagu saksa techno ja traditsioonilist (ei vana ega uut) Parrishit siit loost ma küll ei avastanud. Plaadi teise poole loo nimeks on Going throug changes. Ilmselt see siis tähendab midagi ja Parrish hakkabki uutlaadi kraami tegema?Kunagi oli mul mõnda aega ka Techno periood ja kuigi mulle praegu techno peaaegu üldse ei meeldi, siis see lugu on väga mõnus peale sitta (ah, oma plogis võib ka välja öelda) päeva. Karmid lood on väga turgutavad kui aju miinuslaineid täis on.

Ilmselt mu sõbrad on selle loo osas vähe teist meelt ja ei saa välistada, et ma ise ka homme teisiti ei tunne, aga täna otsustan mina ja otsustan, et päris mõnus (mitte kindlasti parrishi paremate lugude headusega võrreldav, aga...) pala on. Plaati ilmselt ei osa, aga Youtube-ist kuulan ehk veel edaspidigi.

Otsustage siis teie ka: Theo
Parrish - Spacestation

Sarnanemine ja vastandumine

Kunagi ühikas elades oli mu toanaabril u. kümne plaadi jagu firma Head Candy plaate masinas. Ette tõttavalt mainin, et need ei olnud need hausikad, mida Prives mängitakse vaid nn. abstract beat stiilis helge tsillmuusika. Seda kuulasin palju meelsamini kui teise toakaaslase alternatiivi kuulata krappraadiost Powerhit Radiot.

Täna ei julgeks keegi mu tuttavatest öelda, et talle meeldib Head Candy või Keskerakond, sest sellele järgneks vägev kriitika tema valikute kohta. Mullegi ei meeldi ei Keskerakond ei Head Candy, kuid mulle meeldib Uncandy. See on üks väheseid kordi, kus MySpace keskkonnas lisab ennast keegi minu tuttavaks ja tegemist ei ole mõne ameerika tüübiga, kes valimatult kutsub kõiki sõbrustama, et saada kõige kõige kõige rohkem sõpru.

Igatahes tänapäeval, vastandumise ajal, kui Head Candy on asendunud minu jaoks Uncandyga (ja keskerakond unkeskerakonnaga?) siis kasvab minus üha omadus leida kõikjal ja kõiges sarnasusi ja seoseid. "Nägid seda tüüpi? Täpselt nagu Kalev Vapper näeb välja!" Üsna tavaline lause minu suust. Harva õnnestub kuulda mõnda lugu, mille puhul ma ei mõtle/ütle, et see kõlab täpselt nagu.... Olgu muusikaga kuidas on, kuid nägudes sarnasuste leidmisel olen küll sõpradega tihti eriarvamustel. Kisub vahel tülikski. Nii et hoian need näotundmused enamasti omale nüüd :)

Tagasi Uncandy (kelle pärast ma seda postitust kirjutangi) ja helisarnasuste juurde tulles, minu jaoks on tegemist Eesti oma ... ei ei, mitte Nokia, Nite Jeweliga. Nite Jewel on omapärane L.A. (Los Angeles not Lasnamäe Asum) naine, kes teeb veniva iseloomuga vana aja mõjutustega lo-fi elektroonikat ja laulab sinna peale. Avastasin ta tänu sõber Jürgenile meie oma kallist Türnpu FM raadiosaatest. Uncandy küll minu teada ei jäljenda teda tahtlikult, kuid kohati kõlab ikka väga sarnaselt (kuigi Nite Jewel on ehk rohkem lo-fi). Mulle meeldib ta muusika (kuigi neil, kes on liiga tõsised Nite Jeweli sõbrad võib tekkida mingeid tõrkeid võrreldes ja leides, et nende kullakallis on ikka kõvasti parem ja see on mingi odav koopia). Igatahes kirjutas ka see Maria nimeline neiu, kes Uncandy taga on (Nite Jeweli taga on Ramona), et talle on mitmeid kordi öeldud, et meenutab Nite Jewelit. Seega, sõbrad, seekord on minu võit ja sarnasus peab tõepoolest eksisteerima..:)

Et saaksite ise võrrelda, annan ka paar linki mõlema muusikale. AGA. Soovitan siiski pigem mõlemaid kuulata mitte võrdlemise eesmärgil, vaid seetõttu, et tegemist on (vaidluse koht) hea muusikaga.

Ramona: kuulake näiteks lugu what did he say.
Maria: kuulake näiteks pala lovecool.


Ramona Vs Maria

Mustad noodid

Ostsin eile ja täna oma elu esimesed noodid. Kes mul külas on käinud, teab, et mul on tihti laua peal või kõrval midi klahvid. Noh, tolmu nad just ei jõua koguda. Silitan neid õhtuti tasa ja targu. Kui oma asja ei tee, siis õpin teiste palu.... kuulmise järgi. Nüüd mõtlesin, et hea oleks võrrelda kuuldes õpitut sellega, mis keegi on paberile kirja pannud ja ostsin noodid ära. Maksavad 52 krooni kopikatega tükk. Esimesena ostsin Stranglersi Golden Brown loo ja sinna otsa ühe ilusa armastusloo, millega oma naistuttavate ees kindlasti popp poiss saan olla - Minnie Rippertoni Lovin You! Hea.

Üldiselt võtan nõuks end sundida siia rohkem kirjutama. Sõber Kaupol hakkab igav muidu. Peagi tulemas eesti oma NiteJewel (!!!) mida praegu kuulan. Väga kõva teema. Siis veel takkajärgi oma reisikirjeldus Riiast ja muud põnevat ka. Aga pragu head ööd.

Kõik tõuseb

Jeever, mis toimub ilmakorraga. Paistab, et majanduskriis on oma veidral viisil jõudnud lõppudelõpuks ka plaaditurule. Juno netipoes plaate kuulates võib märgata, et plaatide keskmine hind on paari kuu taguse 6.50£ pealt sujuvalt nihkunud kuhugi 8£ kanti. USA 12" maksavad tihti 10£. 25 kroonine tõus on tegelikult päris ränk kui arvestada, et hinnale tulevad veel maksud otsa ja kui vähemalt mina tellin tavaliselt u 10 plaati korraga.

Tõus on üllatuslik, sest majandusraskustes vaevlevad inimesed peaks justkui vähem ja vähem plaate ostma ja hinnatõus vaevalt kedagi rohkem plaatidele kulutama meelitab. Samas on naela kurss näiteks aasta tagusega kõvasti alla tiksunud ja võibolla on hindu nihutatud selle tõttu. Kurb igatahes, aga sellega peab edasi elama :)

Kõige selle taustal oli tore eile tellida ühelt UK tüübilt Discogsi kaudu hunnik plaate hinnaga 1-2£ tükk. Selle tellimuse puhul oli aga valus see, et saatmiskulud osutusid suuremaks kui plaatide hind :)